Pole pikalt ühtegi sissekannet teinud, kuigi Uuesaunal on käimist olnud erinevate ja väga kallite sõpradega mitmeid kordi.
Kuuaega tagasi käisime kiirviisidil Getteri ja Kathleeniga, jõudsime õhtul seitsme paiku ja hommikul kuuest kimasime töökohustuste tõttu juba Tallinnasse tagasi. Lühike oli see kohal viibimise aeg, kuid sellegi poolest ääretult nauditav, nagu Uuesaunal ikka. Mõni aeg hiljem mõnulesime oma armsas (rendi)talus Liisiga ja seejärel paar nädalat tagasi Marisega. Stsenaarium on olnud kõigil neil käimistel üsna ühene. Mina olen niitnud esimesel õhtul ja kui hommikul just kuuest pole pidanud hakkama tagasi sõitma siis on niitmine jätkunud ka teisel päeval. Saabumise õhtul oleme valmistanud maitsva õhtusöögi ning seda toas küünlavalgel nautinud. Jutustanud, arutlenud, kuulanud vaikust ja loodust ning kümblenud selle paiga maagilises võlus, kus enda hästi tundmine on kõige loomulikum olemise vorm.
Vahepeal käis Rolfi õde ka meil külas, lisaks argistele tegevustele maalisid nad talu eeskoja aknad imeilusaks ja erivärviliseks. Lisaks sai sellest korrast alguse "leigo", mis tähendab, et kaunistame pimeduse saabudes tiigiserva ja hoovi suurte väliküünaltega, mis muudab õues olemise lummavalt kauniks tänu künnlaleegist tekkivatele leegivärelustele.

Jõudsin just hetk tagasi Uuesaunalt koju Tallinnasse.  Eile õhtul tallu jõudes saime vaevalt asjad tuppa tassida kui ilmataat õnnistas maad paduvihmaga, mis tõttu niita ma ei saanud ja pärast lühikest hoovihma ning õhtupäikese ilmudes ei olnud meil Anksiga teha muud kui tassida toolid sillale ja lihtsalt jutustada ning mekkida veini. Õhtust sai öö ja nii me seal tähistaeva all istusime, küünlad kõkjal põlemas ja ritsikad lärmitsemas. Ühel hetkel hakkas Anks nõudma võimalust selili visata, et näha langevaid tähti. Puhusime kaks vana-kooli kummimadratsit täis ja nii me seal siis lesisime, tähti täis pakatava taevalaotuse alumises servas. Korraks isegi mõtlesime, et magamegi õues aga hetkeks toas käies, kus juba ase oli tehtud ning eelnevalt ahi soojaks köetud siis tundus vastupandamatu ennast ikkagi sooja tuppa kerra kerida. Olemine oli niivõrd kummastav, et õhtusöök jäi seekord sootuks olemata. Hoolimata, et Anksi erisoov oli värske kartul heeringa ja kodujuustuga :)
Hommikul valmistasime hommikusöögi, mida pikalt nautlesime. Seejärel ootasime Koppeleid ja lesisime niisama murul. Kadri ja Gerdi saabudes niitsin ma mõnda aega, pärast mida Gert niiduki taltsutamise üle võttis, et me saaks plikadega niisama pläkutada. No mida on nii palju neil naistel koguaeg  seletada eksole. Ühel hetkel algas jälle vihmatants, nii et kolisime tuppa ja ma asusin pannkooke küpsetama. Olles kõhud täis puginud ja kiigates kuidas päike õues jälle naeratas siis kolisime toolidega välja ja tegime ühe Aliase. Meie Gerdiga võitsime ja tüdrukud saavutasid väärika teise koha. Õhtupoolikul grillisime Koppelite marineeritud ja kaasa tootud šašlõkki, laadisme kõhud triiki punni, pesime nõud ning sõit Tallinna poole võiski alata. Nii raske on alati see ära tulemine. Üldse ei taha naasta oma argiste toimetuste juurde, tahaks lihtsalt lõputult olla selle täiuslikkuse rüpes, mässitud lihtsuse pehme salli sisse ja nurruda kõige selle keskel, mis on vanem kui me ise.
Igakord taluõuele sõites ja territooriumile ring peale tehes on imeline näha, mis vahepeal on muutunud. Mis kasvanud, mis närtisnud, mis õide puhkenud- kuidas loodus muutub, viljad valmivad. Näiteks Rolfi istutatud väikesest päevalilletaimest on saanud kahemeetrine ja kolme õiega sihvakas päevalill. Õunapuudel, millel ei paistnud ühtegi õunapunnigi olevat, on igal puul vähemalt mõni mahlane tegelane ootamas lõplikku valmimist. Talgute ajal Kirsti külvatud seemnetest on üles tulnud redis, till ja salat, mis vohab täies elujõus ning piparmünt laiutab tihkelt kogu peenra ülatuses. Muru on muutunud lopsakaks ja tihedaks. Uskumatu, et sellest naadi ja nõgese väljast, mis meid esimesel korral tervitas, on saanud pärast kolme kuud täiesti korralik ja arvestatav päris muru.- milles kasvab ka ristikhein, mida meil oli plaanis külavata aga nagu selgus, selleks polnudki tarvidust. Kahjuks ainult Margariitad ei võtnud sellel aastal südikust edasi levida. Ehk siis järgmisel aastal proovime neid uuesti külvata.
Meigo külvatud oad kandsid hulgaliselt kaunvilju. Ühel korral tõin kotitäie ube kaasa Tallinnasse ning täna keetsin neid ka Uuesaunal. Soolaoad...mmmmm, njomnjom, sööjad kiitsid.

A, Mimo tõigi pojad Lopale, Meigo isa tallu, 2 km Uuesanalt. Väike tark kassike. Ma täpset kuupäeva ei oska öelda aga see oli vast juuli viimastel päevadel või augusti esimesel päeval. 2 tükki, must ja valge kiisupoeg. Kahjuks mul neist ühtegi head pilti ei ole, käisin küll katsikul kuid kuna nad olid alles nii tudisevad, piuksuvad ja polnud õieti silmigi veel lahti saanud siis oli üpris keeruline neist kenasid jäädvustusi teha.

Lisan pildimaterjali, mis annavad ehk parema ülevaate kui hetkel sõrmed oskavad sõnu ritta tippida.

kaks nädalat tagasi ja nüüd

Meigo oad

pärast vihma

Mimo tittedega

pühapäeva hommik Uuesaunal

Alias

valmivad arooniad

vohav lehtsalat

uus-disanitud eeskoda

Rännumees Meigo

klaaskompvekid aknaruudus

hommikul kuuest linna tööle, et tennised ei saaks märjaks

Kathleeni ja Getteriga