reede, 27. juuni 2014
Jaanipühad
Meie esimene jaanipäev Uuesaunal.
Sõbrad, kassid ja komspud peale pakitud jõudsime 23nda õhtuks tallu. Kütsime ahju kuumaks, sättisime linnast tagasi toodud puhtad kangad lakke ja asutasime ennast minekule- naabripoiss Ukule külla. Uku elab Kirikukülas, mis on natuke rohkem kui 5km meie juurest. Looklev kruusatee, kus kahel pool laiumas heinamaa, niidud kus kasvamas pisikesed kadakad, põllulilledega kaetud teeservad, mida omakorda ääristamas metsmaasikad, justkui flashback filmist "Kertu".
Uku oli kutsunud endale külla hulgaliselt sõpru ja valmis saanud just jaanilaupäevaks kilesauna, mille mõnusid preilid-prouad nautisid parasjagu kui me jõudsime. Jaanituli- piisavalt pirakas, süüdati meie tulekul, tuleleekide mäng palkidel ning üheskoos olemine hingas kiirustamata ning pakkus sõbralikku kohalolekut. Uued inimesed, energiad ja tutvused.
Pikalt ei jaksanudki olla, ees ootas viiekilomeetrine jalgsimatk tagasi koju.
24ndal vedelesime pärast hommikusööki murul, täitsa niisama. Mängisime Scrabbelit, krõbistasime kõrsikuid, nautisime päikesepaistet ja alles vihmapilvede ähvardusel pugesime tuppa. Tegime pliidi alla tule ja küpsetasime Birgitiga pannkooke. Malmpann on lihtsalt nii raske, et üksi ei olnud võimalik ka parimaid harjutusi tehes kuuma pliidi ääres soovitud tulemust saavutada. Kahekesigi oli tükk tegu, et taigen üle panni valguks.
Kui tumedad pilved olid hajunud, sõitsime Matsalu looduskaitsealale, kus tegime loodusõpperajal väikese jalutuskäigu ja kes ei olnud veel linnuvatalustorni külastanud, need ronisid ka 22 meetri kõrgusele.
Õhtu lähenedes toimetasid Raho ja Birgit lõkke kallal, kus köetakse kuumaks kivid, et neist siis kilesauna keris moodustada. Minu elu esimene kilesaun. Olin koguaeg üsna skeptiline selle naljakana näiva onni suhtes, mis juba nädalaid tiigikaldal ilutseb. Mõtlesin, et ah see on mingi poiste teema ja lähenesin ma sellele üldse esimest korda alles mõned tunnid enne kui oli aeg hakata saunamõnusid nautima. Piilusin noh-nii-ettevaatlikult kile vahelt, et mis värk siis ikkagi selle SAUNAGA on.
Igastahes oli kogemus vägev, tiigisupulused enam kui omal kohal ja juukseid loputasime nõgeseleotisega. Päikeseloojangul süütasime Uuesaunal suure jaanitule, milles oli suures osas Meigo kokku kogutud lõkkematerjal, kuid milllele lisandus talgute ajal veel hulgaliselt põletamiseks sobivat puu- ja oksarisu.
Kuna lõke oli tõesti suur siis pidime seda hommikuni valvama, aega sisutasime kaardimänguga Genetelman. Siimu, ma lõpuks saan aru, mida te Angelis hommikust õhtuni poistega seal laua taga tegite ;)
Kolmapäeval saatsime Birgiti ära ning käisime ise Lihulas poes oma katki läinud tööriistasid vahetamas. Ostsime vajaminevat tarbekaupa, sh.uue kõbla-kobestaja ja muruseemet. Tagasi jõudes toimetas igaüks omale meelepäraste ja vajalike tegevuste juures. Rolf niitis, Raho täiendas oma meisterdatud trooni ja ma tegelesin puuhunnikuga, mis on vaja sügiseks küttematerjaliks ära teha. Riisusin lõkkeplatsilt eelmine kord niidetud heina, sõber niiduk tegi naadi- ja nõgesepoistele siilisoengu ning kordamööda korrastasime lõkkeaseme turvaliseks ning silmale apetiitseks vaadata.
Meil on uudis. Talu kass, lumivalge Mimo toob peagi pojad. Ehk siis lisaks, et meil on hetkel kahepeale viis kassi, on neid peagi kuus (!!!) kuni mitu. Kõik, mis jääb arvust ülespoole viis, on mõeldud loovutamiseks headesse kodudesse.
Sõbrad, kassid ja komspud peale pakitud jõudsime 23nda õhtuks tallu. Kütsime ahju kuumaks, sättisime linnast tagasi toodud puhtad kangad lakke ja asutasime ennast minekule- naabripoiss Ukule külla. Uku elab Kirikukülas, mis on natuke rohkem kui 5km meie juurest. Looklev kruusatee, kus kahel pool laiumas heinamaa, niidud kus kasvamas pisikesed kadakad, põllulilledega kaetud teeservad, mida omakorda ääristamas metsmaasikad, justkui flashback filmist "Kertu".
Uku oli kutsunud endale külla hulgaliselt sõpru ja valmis saanud just jaanilaupäevaks kilesauna, mille mõnusid preilid-prouad nautisid parasjagu kui me jõudsime. Jaanituli- piisavalt pirakas, süüdati meie tulekul, tuleleekide mäng palkidel ning üheskoos olemine hingas kiirustamata ning pakkus sõbralikku kohalolekut. Uued inimesed, energiad ja tutvused.
Pikalt ei jaksanudki olla, ees ootas viiekilomeetrine jalgsimatk tagasi koju.
24ndal vedelesime pärast hommikusööki murul, täitsa niisama. Mängisime Scrabbelit, krõbistasime kõrsikuid, nautisime päikesepaistet ja alles vihmapilvede ähvardusel pugesime tuppa. Tegime pliidi alla tule ja küpsetasime Birgitiga pannkooke. Malmpann on lihtsalt nii raske, et üksi ei olnud võimalik ka parimaid harjutusi tehes kuuma pliidi ääres soovitud tulemust saavutada. Kahekesigi oli tükk tegu, et taigen üle panni valguks.
Kui tumedad pilved olid hajunud, sõitsime Matsalu looduskaitsealale, kus tegime loodusõpperajal väikese jalutuskäigu ja kes ei olnud veel linnuvatalustorni külastanud, need ronisid ka 22 meetri kõrgusele.
Õhtu lähenedes toimetasid Raho ja Birgit lõkke kallal, kus köetakse kuumaks kivid, et neist siis kilesauna keris moodustada. Minu elu esimene kilesaun. Olin koguaeg üsna skeptiline selle naljakana näiva onni suhtes, mis juba nädalaid tiigikaldal ilutseb. Mõtlesin, et ah see on mingi poiste teema ja lähenesin ma sellele üldse esimest korda alles mõned tunnid enne kui oli aeg hakata saunamõnusid nautima. Piilusin noh-nii-ettevaatlikult kile vahelt, et mis värk siis ikkagi selle SAUNAGA on.
Igastahes oli kogemus vägev, tiigisupulused enam kui omal kohal ja juukseid loputasime nõgeseleotisega. Päikeseloojangul süütasime Uuesaunal suure jaanitule, milles oli suures osas Meigo kokku kogutud lõkkematerjal, kuid milllele lisandus talgute ajal veel hulgaliselt põletamiseks sobivat puu- ja oksarisu.
Kuna lõke oli tõesti suur siis pidime seda hommikuni valvama, aega sisutasime kaardimänguga Genetelman. Siimu, ma lõpuks saan aru, mida te Angelis hommikust õhtuni poistega seal laua taga tegite ;)
Kolmapäeval saatsime Birgiti ära ning käisime ise Lihulas poes oma katki läinud tööriistasid vahetamas. Ostsime vajaminevat tarbekaupa, sh.uue kõbla-kobestaja ja muruseemet. Tagasi jõudes toimetas igaüks omale meelepäraste ja vajalike tegevuste juures. Rolf niitis, Raho täiendas oma meisterdatud trooni ja ma tegelesin puuhunnikuga, mis on vaja sügiseks küttematerjaliks ära teha. Riisusin lõkkeplatsilt eelmine kord niidetud heina, sõber niiduk tegi naadi- ja nõgesepoistele siilisoengu ning kordamööda korrastasime lõkkeaseme turvaliseks ning silmale apetiitseks vaadata.
Meil on uudis. Talu kass, lumivalge Mimo toob peagi pojad. Ehk siis lisaks, et meil on hetkel kahepeale viis kassi, on neid peagi kuus (!!!) kuni mitu. Kõik, mis jääb arvust ülespoole viis, on mõeldud loovutamiseks headesse kodudesse.
 | ||||
| sõit. meie ja kolm kassi- Kriim, Tõru ja Mia-Brita-Kisakõri-Jonnipunn |
 |
| Läksime! |
 | |
| Mary Poppins ja sõbrad Uku juurde Kirikukülla |
 | |
| Kertu vol1 |
 |
 | |
| sõbraga jaanipeole |
 | |
| teekond |
 | |
| metsamaasud |
 | ||||||||||||
| Uku juures |
 |
| 24 hommik |
 | |
| Matsalu loodukaitseala |
 |
| vissimuud |
 |
| kilesaunas |
 | |
| Happy puppies |
 | |
| tule süütamine |
 | |
| morning |
pühapäev, 15. juuni 2014
Talgud 14-15.06.2014
Raho, Kadi, Katrin, Henri, Kai, Liis, Tõnis, Kirsti, Liisu, Helle, ema Krista ja isa Andrus.
Ning muidugi väikesed töömehed-kärutajad-saagijad-kopsijad ja maadeavastajad- Joosep-Markus, Herman, Ron-Robert ja River.
Oleme väga rõõmsad, et saite aega ja viitsimist tulla. Tänu teile saime tehtud väga palju nii talu kui meie enda heaoluks. Olete alati oodatud tagasi! Järgmistel kordadel saame nautida tehtud töö vilju, pikutada koos murul ja veeta mõnusaid õhtutunde küünlavalgel.
Pealegi, Matsulus jäi meil ju seiklemas veel käimata ;)
Aitäh ka kõigi kingituste eest, rätikud, vaibad ja pannid on juba kasutusele võetud ning taimed istutatud.
Boonus tänu üllatuskülalisele, talu omaniku Meigo isa Margusele, kes tõi meile koduaia mahla ja andis oma hea sõna ning toe meie tegemistele.
Kõik lihasgrupid annavad tunda, keha on kaetud sinikatega ja väsimus on suur, kuid süda on rõõmus ja hing ihkab juba tagasi, et jätkata järgmiste toimetustega.
Lisan pildid talgupäevadest, need annavad seekord parema ülevaate kui kirjaread.
 |
| Poisid pullivad, Kati itsitab |
 | |||||||||
| Pilt enne ja pärast.- puude saagimine ja riidastamine |
 |
| Meigo, mis on pildil muutunud ? ;) |
 |
 |
| Lõkkeplatsi trimmerdamine |
 |
| Mida teha pakuhinnikuga? Lilledega pilt juba peagi ;) |
 | ||||||
| Üks päev peenrad puhtaks, teisel taimed maha! |
 | |||
| Mitut erinevat sorti münti ja poolteist Tootsi-peenart |
 |
| Et õnnelikud oleks need, kellest hoolime |
 | ||
| Tublid takutajad |
 | |
| Paksu-kassi kõhulihased |
 |
kolmapäev, 11. juuni 2014
Nautides ja luues
Rolf jõudis korra käia paar päeva ka nädala sees Uuesaunal oma sõpradega, kellega tehti üheskoos jooksvalt veidi tööd, niideti ja riisuti muru, toodi tuppa piibelehe lõhn, mängiti klaverit, lauldi nii toas kui öösel tiigi kaldal ja nauditi head olemist.
Nädalavahetusel sõitis Rolf juba ees teiste sõpradega Alakülla ning mina jõudsin pühapäeva õhtul järele.
Enne minu saabumist ehitati valmis kilesaun, mis olevat täitnud suurepärasselt oma eesmärki ja olnud igati nauditav.
Esmaspäeval olles saanud talu peremehelt positiivsust ja head energiat pakatava kirja, suundusime Lihulasse, et teha mõned sisseostud ja saata sõber bussile. Kuna peremes soovitas meil külastada läheduses asuvat Matsalu linnuvaatlustorni siis võtsime sellegi käigu koheselt ette.
Olles tagasi talu juurde jõudnud asusime mõlemad Rolfiga toimetama tegevuste juures, mis olid justkui päevakavva võetud, kuid ometi mitte paberil allkirjaga kinnitatud. Kogu selle tegemise, toimetamise ja askeldamise juures ongi täiuslikkuse kehastus, et me ei tee päevaplaani, mida punktuaalselt jälgime, me ei sea üksteisele kohustusi ega oota mitte millegi ära tegemist kellaajaliselt.
Kui siis ainult mina kräunun veidi stiilis: "Nii väga tahaks pinki siia akna alla...", "Palun ütle, et järgmine kord me paneme võrkkiige üles, eks..."
Me teeme nii palju kui jõuame, tunneme et jaksame ning mis kõige tähtsam- tahame teha. Selle tulemusel rohisin ma eile ära peremehe istutatud oad ning kuna Rolf oli ette võtnud lillepeenarde kaevamise (üks päevalilledele ja teine karikakarde ümber istutamiseks) ja ma ennast suhteliselt tegevusetult tundsin pärast rohimist siis saagisin küttepuid nii kaua kui käpad tahtsid otsast kukkuda ja keha hüüdis, et palun kasta mind tiiki. Tegin kiire värskendava supluse ning vormistasin ennast sillale pausile, lubades ühe ingveri õlu. Rolf lõpetas maja esise peenraga, kuid kuna ta jõud ei näinud olevat veel raugev siis tuletasin meelde, et küll oleks ikka tore, kui maja ees oleks pink, kus hommikukohvi juua. Ei läinud absoluutselt vist hetkegi kauem, kui mina oma õlle joomisega ühele poole sain ja pink oligi täies hiilguses valmis- voilaa, mine ja toeta vaid end!
Valmistasime õues oleval tuleasemel liha, hakkisin salati, nautisime õhtusööki, vedelesime veidi roosa veini seltsis, tegime mõned postitused interneti avarustesse ja enne veel kui päris pimedaks läks, kõksisime sulgplalli, ise pidevalt kõõksudes naerda.
Enne unele suikumist täitsime veidi veel oma visooni ja heade-mõtete vihikut.
Täna öösel ma ei maganud põhjusel “ei-oska-öelda” ja hommikul ärgates oli ilm pilves, alles pärast hommikukohvi hakkas päike paistma, ostsustasin, et ma ei tee enne linna sõitu muud kui võtan riiulist raamatu ja lähen rullin veidi oma talve-kahvatut ihu päikese käes. Lihtsalt lesid, vaatad kuidas pilved aeglaselt sõuavad ja ööbik ning kägu kordamööda soolokontserti korraldavad. Lastes mõnel teisel linnul ehk vaid bäkki peale vidistada.
Rolf uneles toas ja harjutas veidi klaverimängu. Silmitsesime üheskoos enne lahkumist tiigis toimuvat elus-elu (kiilid, mardikad, pisikesed sisalikud jne.oma toimetusi ajamas) ja tund pärast keskpäeva pakkisime ennast kokku, et sõita Tallinnasse.
Nädalavahetusel kohtume talgutel!
Nädalavahetusel sõitis Rolf juba ees teiste sõpradega Alakülla ning mina jõudsin pühapäeva õhtul järele.
Enne minu saabumist ehitati valmis kilesaun, mis olevat täitnud suurepärasselt oma eesmärki ja olnud igati nauditav.
Esmaspäeval olles saanud talu peremehelt positiivsust ja head energiat pakatava kirja, suundusime Lihulasse, et teha mõned sisseostud ja saata sõber bussile. Kuna peremes soovitas meil külastada läheduses asuvat Matsalu linnuvaatlustorni siis võtsime sellegi käigu koheselt ette.
Olles tagasi talu juurde jõudnud asusime mõlemad Rolfiga toimetama tegevuste juures, mis olid justkui päevakavva võetud, kuid ometi mitte paberil allkirjaga kinnitatud. Kogu selle tegemise, toimetamise ja askeldamise juures ongi täiuslikkuse kehastus, et me ei tee päevaplaani, mida punktuaalselt jälgime, me ei sea üksteisele kohustusi ega oota mitte millegi ära tegemist kellaajaliselt.
Kui siis ainult mina kräunun veidi stiilis: "Nii väga tahaks pinki siia akna alla...", "Palun ütle, et järgmine kord me paneme võrkkiige üles, eks..."
Me teeme nii palju kui jõuame, tunneme et jaksame ning mis kõige tähtsam- tahame teha. Selle tulemusel rohisin ma eile ära peremehe istutatud oad ning kuna Rolf oli ette võtnud lillepeenarde kaevamise (üks päevalilledele ja teine karikakarde ümber istutamiseks) ja ma ennast suhteliselt tegevusetult tundsin pärast rohimist siis saagisin küttepuid nii kaua kui käpad tahtsid otsast kukkuda ja keha hüüdis, et palun kasta mind tiiki. Tegin kiire värskendava supluse ning vormistasin ennast sillale pausile, lubades ühe ingveri õlu. Rolf lõpetas maja esise peenraga, kuid kuna ta jõud ei näinud olevat veel raugev siis tuletasin meelde, et küll oleks ikka tore, kui maja ees oleks pink, kus hommikukohvi juua. Ei läinud absoluutselt vist hetkegi kauem, kui mina oma õlle joomisega ühele poole sain ja pink oligi täies hiilguses valmis- voilaa, mine ja toeta vaid end!
Valmistasime õues oleval tuleasemel liha, hakkisin salati, nautisime õhtusööki, vedelesime veidi roosa veini seltsis, tegime mõned postitused interneti avarustesse ja enne veel kui päris pimedaks läks, kõksisime sulgplalli, ise pidevalt kõõksudes naerda.
Enne unele suikumist täitsime veidi veel oma visooni ja heade-mõtete vihikut.
Täna öösel ma ei maganud põhjusel “ei-oska-öelda” ja hommikul ärgates oli ilm pilves, alles pärast hommikukohvi hakkas päike paistma, ostsustasin, et ma ei tee enne linna sõitu muud kui võtan riiulist raamatu ja lähen rullin veidi oma talve-kahvatut ihu päikese käes. Lihtsalt lesid, vaatad kuidas pilved aeglaselt sõuavad ja ööbik ning kägu kordamööda soolokontserti korraldavad. Lastes mõnel teisel linnul ehk vaid bäkki peale vidistada.
Rolf uneles toas ja harjutas veidi klaverimängu. Silmitsesime üheskoos enne lahkumist tiigis toimuvat elus-elu (kiilid, mardikad, pisikesed sisalikud jne.oma toimetusi ajamas) ja tund pärast keskpäeva pakkisime ennast kokku, et sõita Tallinnasse.
Nädalavahetusel kohtume talgutel!
 |
| mulda poetatud päevalillede pesa |
 |
| päästetud oad |
 |
| kilesaun |
 |
| Vormistasin end pausile |
 |
| leiva röstimine |
 |
Valmis peenar ja pink |
 |
| Kui täiuslikus paistab hingele nii valgust heitvalt |
Meie esimene minemine, olemine ja jäämine Uue-saunale.
Olles teinud nädala jooksul erinevaid nimekirju, mida vajame, mida peame muretsema, mida peame kaasa võtma ja millised saavad olema esmased tegevused Uuesaunal, sõitsime nädal pärast esmast taluga kohtumist tagasi Alakülla, et ennast sisse seada. Nüüd juba kaasas oma isiklikud asjad ja kindel teadmine- me jääme siia! Nii kauaks, kui talu päris peremees on kahel jalal sammudes rännakult "universumi lõppu ja tagasi" naasenud.
Esimesel õhtul seadsime ennast kiirustamata sisse ja kuna väljas kippus juba hämarduma siis üritasime tegutseda taktis, et oluliseim saaks enne öö tulekut tehtud, kuid kõik muu jääb homseks. Alustasime pliidi kütmisest, mis osutus keerukamaks kui olime osanud karta. Igaksjuhuks helistasime Kadile, et kui ta näeb suitsu tõusvat talu kohalt siis päästeametit ei ole vaja kutsuda ja uurisime, et kas ta oskab aidata mõne nipiga, et kuidas korsten ometi võiks tõmbama hakata. Lõpuks olles saanud talu peremehelt juhtnöörid ja rahustavad sõnad, mis seletasid et see võtabki aega, kui ei ole pikalt köetud, saime umbes pärast pooleteise tunnist mängimist mitmete siibritega õhtutades ja tuulutades korstna tõmbama ning puud pliidi all praksuma.
Järgmise olulise asjana paigaldas Rolf köögiukse kõrvale kätepesunõu, mille ümbrust järgmisel päeval täiendasime. Tundsime "vannitoa" valmimisest nii siirast rõõmu ja kibelesime alustama kõike järgnevat, mida oleme oma peas kavandanud ja lähi ajal enda ümber ning talu juures soovime näha.
Kutsusime Kadi endale külla ja samal ajal kui me öhtusöögi valmistamiseks tuld tegime, rääkis Kadi meile talu ajalugu ja saime paremini omavahel tuttavaks.
Esimene küünlavalgel õhtusöök talu köögis, kui kell lõi juba ööminuteid, oli ehk täiuslikumgi, kui olime osanud endale ette kujutada.
Enne magamaminekut mängis Rolf veel klaverit ja kui õues hakkas juba valgeks koitma, puudutasid me pead patja ning pärast unemati liiva puistamist uinusime kohelselt.
Minu esimene öö möödus siiski veidi külmetades ja rahulik uni saabus alles hommikupoolikul kui olin paksu kampsuni selga ajanud.
Uue päeva hommikul õlitas Rolf purdelauad ja seejärel laenasime Kadilt trimmeri, et asuda võitlusesse naadi ja nõgesega. Rolf trimmerdas kogu maja esise ja taguse ning tiigi servad. Mina koristasin kogu elutoa (pühkisin palgivahed, laed ja põrandad ning lisaks pesin kaks korda põrandad ja kloppisime üheskoos Rolfiga kõik vaibad ja tekid).
Nihutades raamaturiiulit ja ilma tohutu täpsuseta ning süvenemata kõikidesse raamatutesse selles riiulis, silmasin ma oma kõige lemmikumat- Romano Bettaglia “Vaikus”. Olin sellest nii erutatud, et pidasin seda järjekordseks märgiks, et olen õiges kohas ja just kohalolust siin, praegu ja iseendas võin olla tõeliselt õnnelik.
Rolf saagis tublisti küttepuid mõlemal päeval, puhastas tiiki nii palju kui võimalik ja putitas auku elutoa põrandas.
Käisime Lihulas ning avastasime, et seal on olemas kõik vajalikud poed ning soetasime endale kirve, rehad, kõbla ja muud sellist esmavajalikku :)
Teine öö möödus tulises võitluses sääskedega, mille tulemusel olime hommikul seitsme paiku sunnitud ennast üle piserdama offiga. Ma algselt küll keeldusin seda mürki poest ostmast aga esimene päev andis arutust ja pidin Rolfiga nõustuma, et ehk siiski tasuks üks pudelike haarata kohalikust kaubandusest.
Pühapäeval pesin mōlemad köögikapid seest puhtaks ja samuti nendes olnud nõud. Meisterdasin lambi, ehk tegin rippuva künnlaaseme. Riisusime maja esise eelmisel päeval trimmerdatud murust, tekitasime kompostihunniku, kärutasime kokku riisutud naadi ja nõgese sinna ning jätkame võitlust vohava umbrohuga. Oma esimesel nädalavahetusel tegime palju jõudsime ja tunne oli kirjeldamatult rõõmu pakkuv. Enne ärasõitu katsetasime ära ka tiigi, ehk teostasime selles oma esimese supluse :)
“Õnne võib tunda ilust, tõest
armastusest, õnnelikuks võib teha
lummav kosk, mis sööstab
vee sädeledes kuristikku.
Tõeline õnn sünnib meis endas
ja oleneb innust,
millega suudame seda luua.Õnne ei saa osta, vaid läbi elada."
Bettaglia “Vaikus"
Esimesel õhtul seadsime ennast kiirustamata sisse ja kuna väljas kippus juba hämarduma siis üritasime tegutseda taktis, et oluliseim saaks enne öö tulekut tehtud, kuid kõik muu jääb homseks. Alustasime pliidi kütmisest, mis osutus keerukamaks kui olime osanud karta. Igaksjuhuks helistasime Kadile, et kui ta näeb suitsu tõusvat talu kohalt siis päästeametit ei ole vaja kutsuda ja uurisime, et kas ta oskab aidata mõne nipiga, et kuidas korsten ometi võiks tõmbama hakata. Lõpuks olles saanud talu peremehelt juhtnöörid ja rahustavad sõnad, mis seletasid et see võtabki aega, kui ei ole pikalt köetud, saime umbes pärast pooleteise tunnist mängimist mitmete siibritega õhtutades ja tuulutades korstna tõmbama ning puud pliidi all praksuma.
Järgmise olulise asjana paigaldas Rolf köögiukse kõrvale kätepesunõu, mille ümbrust järgmisel päeval täiendasime. Tundsime "vannitoa" valmimisest nii siirast rõõmu ja kibelesime alustama kõike järgnevat, mida oleme oma peas kavandanud ja lähi ajal enda ümber ning talu juures soovime näha.
Kutsusime Kadi endale külla ja samal ajal kui me öhtusöögi valmistamiseks tuld tegime, rääkis Kadi meile talu ajalugu ja saime paremini omavahel tuttavaks.
Esimene küünlavalgel õhtusöök talu köögis, kui kell lõi juba ööminuteid, oli ehk täiuslikumgi, kui olime osanud endale ette kujutada.
Enne magamaminekut mängis Rolf veel klaverit ja kui õues hakkas juba valgeks koitma, puudutasid me pead patja ning pärast unemati liiva puistamist uinusime kohelselt.
Minu esimene öö möödus siiski veidi külmetades ja rahulik uni saabus alles hommikupoolikul kui olin paksu kampsuni selga ajanud.
Uue päeva hommikul õlitas Rolf purdelauad ja seejärel laenasime Kadilt trimmeri, et asuda võitlusesse naadi ja nõgesega. Rolf trimmerdas kogu maja esise ja taguse ning tiigi servad. Mina koristasin kogu elutoa (pühkisin palgivahed, laed ja põrandad ning lisaks pesin kaks korda põrandad ja kloppisime üheskoos Rolfiga kõik vaibad ja tekid).
Nihutades raamaturiiulit ja ilma tohutu täpsuseta ning süvenemata kõikidesse raamatutesse selles riiulis, silmasin ma oma kõige lemmikumat- Romano Bettaglia “Vaikus”. Olin sellest nii erutatud, et pidasin seda järjekordseks märgiks, et olen õiges kohas ja just kohalolust siin, praegu ja iseendas võin olla tõeliselt õnnelik.
Rolf saagis tublisti küttepuid mõlemal päeval, puhastas tiiki nii palju kui võimalik ja putitas auku elutoa põrandas.
Käisime Lihulas ning avastasime, et seal on olemas kõik vajalikud poed ning soetasime endale kirve, rehad, kõbla ja muud sellist esmavajalikku :)
Teine öö möödus tulises võitluses sääskedega, mille tulemusel olime hommikul seitsme paiku sunnitud ennast üle piserdama offiga. Ma algselt küll keeldusin seda mürki poest ostmast aga esimene päev andis arutust ja pidin Rolfiga nõustuma, et ehk siiski tasuks üks pudelike haarata kohalikust kaubandusest.
Pühapäeval pesin mōlemad köögikapid seest puhtaks ja samuti nendes olnud nõud. Meisterdasin lambi, ehk tegin rippuva künnlaaseme. Riisusime maja esise eelmisel päeval trimmerdatud murust, tekitasime kompostihunniku, kärutasime kokku riisutud naadi ja nõgese sinna ning jätkame võitlust vohava umbrohuga. Oma esimesel nädalavahetusel tegime palju jõudsime ja tunne oli kirjeldamatult rõõmu pakkuv. Enne ärasõitu katsetasime ära ka tiigi, ehk teostasime selles oma esimese supluse :)
“Õnne võib tunda ilust, tõest
armastusest, õnnelikuks võib teha
lummav kosk, mis sööstab
vee sädeledes kuristikku.
Tõeline õnn sünnib meis endas
ja oleneb innust,
millega suudame seda luua.Õnne ei saa osta, vaid läbi elada."
Bettaglia “Vaikus"
 | |
| usinus ei anna häbeneda |
 |
| naadi vahelt tulid nähtavale marjapõõsad |
 |
| Kätepesu loomine |
 |
| esimene hommikusöök Uuesaunal |
 | |
| Meisterdasin lambi |
 |
| Leidsin oma lemmiku |
 |
| Meil on igal õhtul Olde-Hansa |
Tellimine:
Postitused (Atom)