Õnn ei ole eesmärk vaid elustiil: Nautides ja luues

Rolf jõudis korra käia paar päeva ka nädala sees Uuesaunal oma sõpradega, kellega tehti üheskoos jooksvalt veidi tööd, niideti ja riisuti muru, toodi tuppa piibelehe lõhn, mängiti klaverit, lauldi nii toas kui öösel tiigi kaldal ja nauditi head olemist.

Nädalavahetusel sõitis Rolf juba ees teiste sõpradega Alakülla ning mina jõudsin pühapäeva õhtul järele.
Enne minu saabumist ehitati valmis kilesaun, mis olevat täitnud suurepärasselt oma eesmärki ja olnud igati nauditav.

Esmaspäeval olles saanud talu peremehelt positiivsust ja head energiat pakatava kirja, suundusime Lihulasse, et teha mõned sisseostud ja saata sõber bussile. Kuna peremes soovitas meil külastada läheduses asuvat Matsalu linnuvaatlustorni siis võtsime sellegi käigu koheselt ette.
Olles tagasi talu juurde jõudnud asusime mõlemad Rolfiga toimetama tegevuste juures, mis olid justkui päevakavva võetud, kuid ometi mitte paberil allkirjaga kinnitatud. Kogu selle tegemise, toimetamise ja askeldamise juures ongi täiuslikkuse kehastus, et me ei tee päevaplaani, mida punktuaalselt jälgime, me ei sea üksteisele kohustusi ega oota mitte millegi ära tegemist kellaajaliselt.
Kui siis ainult mina kräunun veidi stiilis: "Nii väga tahaks pinki siia akna alla...", "Palun ütle, et järgmine kord me paneme võrkkiige üles, eks..."
Me teeme nii palju kui jõuame, tunneme et jaksame ning mis kõige tähtsam- tahame teha. Selle tulemusel rohisin ma eile ära peremehe istutatud oad ning kuna Rolf oli ette võtnud lillepeenarde kaevamise (üks päevalilledele ja teine karikakarde ümber istutamiseks) ja ma ennast suhteliselt tegevusetult tundsin pärast rohimist siis saagisin küttepuid nii kaua kui käpad tahtsid otsast kukkuda ja keha hüüdis, et palun kasta mind tiiki. Tegin kiire värskendava supluse ning vormistasin ennast sillale pausile, lubades ühe ingveri õlu. Rolf lõpetas maja esise peenraga, kuid kuna ta jõud ei näinud olevat veel raugev siis tuletasin meelde, et küll oleks ikka tore, kui maja ees oleks pink, kus hommikukohvi juua. Ei läinud absoluutselt vist hetkegi kauem, kui mina oma õlle joomisega ühele poole sain ja pink oligi täies hiilguses valmis- voilaa, mine ja toeta vaid end!

Valmistasime õues oleval tuleasemel liha, hakkisin salati, nautisime õhtusööki, vedelesime veidi roosa veini seltsis, tegime mõned postitused interneti avarustesse ja enne veel kui päris pimedaks läks, kõksisime sulgplalli, ise pidevalt kõõksudes naerda.
Enne unele suikumist täitsime veidi veel oma visooni ja heade-mõtete vihikut.

Täna öösel ma ei maganud põhjusel “ei-oska-öelda” ja hommikul ärgates oli ilm pilves, alles pärast hommikukohvi hakkas päike paistma, ostsustasin, et ma ei tee enne linna sõitu muud kui võtan riiulist raamatu ja lähen rullin veidi oma talve-kahvatut ihu päikese käes. Lihtsalt lesid, vaatad kuidas pilved aeglaselt sõuavad ja ööbik ning kägu kordamööda soolokontserti korraldavad. Lastes mõnel teisel linnul ehk vaid bäkki peale vidistada.
Rolf uneles toas ja harjutas veidi klaverimängu. Silmitsesime üheskoos enne lahkumist tiigis toimuvat elus-elu (kiilid, mardikad, pisikesed sisalikud jne.oma toimetusi ajamas) ja tund pärast keskpäeva pakkisime ennast kokku, et sõita Tallinnasse.

Nädalavahetusel kohtume talgutel!