Teadmata päris täpselt, mis meid ees ootab, võtsimegi teekonna Läänemaale ette järgmise päeva hommikul. Olles näinud vaid pilte ühest talust, kus puudub elekter aga on klaver, mis otsis endale üürilisi, teades, et talu omanik läks määramata ajaks rändama ja et meid ootab kohale jõudes lähim naaber Kadi.
Talu õuele jõudes peksles süda veidi ärevalt rinnus, kuid samas kippusid suunurgad ülespoole tõusvat. Meid tervitas põlvedeni ulatuv ja tohutus koguses vohav naat ning nõges ja üks imearmas, sajandi esimestel kümnenditel ehitatud talumaja. Veidi lähemalt kõige olemasoleva ja puudu olevaga tutvudes mõistsime, mida see koht tegelikult endas sisaldab, peidab, varjab, vajab ja vaikselt hakkasime mõlemad oma peas vastama küsimusele, et mida me saame sellele kohale pakkuda, kui võtame vastu selle hea, mida Uuesaunal meile on anda. Kui võtame vastutuse kellegi teise kodu eest hoolt kanda, teadmata, millal rändur ise talu õuele naaseb.
Naabritüdruku muretu ja positiivne meel oli julgustuseks mängimaks mõttega “ma-vist-tahan-siia-jääda" ning kui Kadi lubas meil jääda mõneks hetkeks omapäi talu juurde selle koha energiat tunnetama siis saime kätte hinguse, millest juba hetke pärast oli raske lahti lasta.
Käisime peaaegu tunnike hoovis ja majas ringi ning arutasime nii väljuhäälselt kõneledes teineteisega kui ka mõtteid vaikuses enda peas veeretades, mida tuleks ja kui palju tuleb teha, et täita meie esmased vajadused. Mida selleks vajame, kust selle hangime, kui suured saavad olema väljaminekud. Kas see kõik on seda väärt ja kas see koht on ikkagi just see, mida hetkel vajame ja mis saab üheks märkmisväärselt suureks osaks meie eludes.
Olles talu ukse lukku keeranud ja jalutades tagasi suunaga Kadi maja poole siis harjutasime vast mõlemad oma peas mõttet, et mis oleks kui me päriselt ütlemegi “jah". Kadile võtit ulatades ja seistes teisel pool kilemaja ust, samal ajal kui Kadi meile kasvuhoonest tilli, rohelist sibulat ja rukkolat kaasa pakkis, ei julgenud me ikka veel öelda, et oleme otsustanud. Kuni hetkeni, mil Rolf palus võimalust tulla enne “jah-sõna” lausumist ühele nö."proovi-nädalavahetusele", et katsetada talus ööbimist ja tunnetada, kas meile ikkagi sobib selle koha energia ja kuidas päriselt seal olla oleks. Lisades veel, et ärge siis palun kellelegi teisele talu enne ära lubage. Mille peale vastas Kadi, et jah, eks neid "kindlaid tahtjaid", kes samamoodi lausuvad, ole ennegi olnud. Selle peale hakkasid mul häirekellad tööle, vaatasin Rolfile otsa ja ütlesin: “Tegelikult oleme me ju otsustanud”. Rolf lausus vaid: “Jah, oleme küll”.
Tundus, et Kadil oli hea meel oma uute naabrite üle :)
Aitäh Rolfi sõbrale Clairele, tänu kellele oma selle imelise koha leidsime.
Taluomaniku rännakust: http://meigomark.blogspot.com/
Lisan mõned pildid meie esimesest käigust Uuesaunale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar