Õnn ei ole eesmärk vaid elustiil: Meie esimene minemine, olemine ja jäämine Uue-saunale.

Olles teinud nädala jooksul erinevaid nimekirju, mida vajame, mida peame muretsema, mida peame kaasa võtma ja millised saavad olema esmased tegevused Uuesaunal, sõitsime nädal pärast esmast taluga kohtumist tagasi Alakülla, et ennast sisse seada. Nüüd juba kaasas oma isiklikud asjad ja kindel teadmine- me jääme siia! Nii kauaks, kui talu päris peremees on kahel jalal sammudes rännakult "universumi lõppu ja tagasi" naasenud.

Esimesel õhtul seadsime ennast kiirustamata sisse ja kuna väljas kippus juba hämarduma siis üritasime tegutseda taktis, et oluliseim saaks enne öö tulekut tehtud, kuid kõik muu jääb homseks. Alustasime pliidi kütmisest, mis osutus keerukamaks kui olime osanud karta. Igaksjuhuks helistasime Kadile, et kui ta näeb suitsu tõusvat talu kohalt siis päästeametit ei ole vaja kutsuda ja uurisime, et kas ta oskab aidata mõne nipiga, et kuidas korsten ometi võiks tõmbama hakata. Lõpuks olles saanud talu peremehelt juhtnöörid ja rahustavad sõnad, mis seletasid et see võtabki aega, kui ei ole pikalt köetud, saime umbes pärast pooleteise tunnist mängimist mitmete siibritega õhtutades ja tuulutades korstna tõmbama ning puud pliidi all praksuma.
Järgmise olulise asjana paigaldas Rolf köögiukse kõrvale kätepesunõu, mille ümbrust järgmisel päeval täiendasime. Tundsime "vannitoa" valmimisest nii siirast rõõmu ja kibelesime alustama kõike järgnevat, mida oleme oma peas kavandanud ja lähi ajal enda ümber ning talu juures soovime näha.
Kutsusime Kadi endale külla ja samal ajal kui me öhtusöögi valmistamiseks tuld tegime, rääkis Kadi meile talu ajalugu ja saime paremini omavahel tuttavaks.
Esimene küünlavalgel õhtusöök talu köögis, kui kell lõi juba ööminuteid, oli ehk täiuslikumgi, kui olime osanud endale ette kujutada.
Enne magamaminekut mängis Rolf veel klaverit ja kui õues hakkas juba valgeks koitma, puudutasid me pead patja ning pärast unemati liiva puistamist uinusime kohelselt.
Minu esimene öö möödus siiski veidi külmetades ja rahulik uni saabus alles hommikupoolikul kui olin paksu kampsuni selga ajanud.

Uue päeva hommikul õlitas Rolf purdelauad ja seejärel laenasime Kadilt trimmeri, et asuda võitlusesse naadi ja nõgesega. Rolf trimmerdas kogu maja esise ja taguse ning tiigi servad. Mina koristasin kogu elutoa (pühkisin palgivahed, laed ja põrandad ning lisaks pesin kaks korda põrandad ja kloppisime üheskoos Rolfiga kõik vaibad ja tekid).
Nihutades raamaturiiulit ja ilma tohutu täpsuseta ning süvenemata kõikidesse raamatutesse selles riiulis, silmasin ma oma kõige lemmikumat- Romano Bettaglia “Vaikus”. Olin sellest nii erutatud, et pidasin seda järjekordseks märgiks, et olen õiges kohas ja just kohalolust siin, praegu ja iseendas võin olla tõeliselt õnnelik.
Rolf saagis tublisti küttepuid mõlemal päeval, puhastas tiiki nii palju kui võimalik ja putitas auku elutoa põrandas.
Käisime Lihulas ning avastasime, et seal on olemas kõik vajalikud poed ning soetasime endale kirve, rehad, kõbla ja muud sellist esmavajalikku :)
Teine öö möödus tulises võitluses sääskedega, mille tulemusel olime hommikul seitsme paiku sunnitud ennast üle piserdama offiga. Ma algselt küll keeldusin seda mürki poest ostmast aga esimene päev andis arutust ja pidin Rolfiga nõustuma, et ehk siiski tasuks üks pudelike haarata kohalikust kaubandusest.

Pühapäeval pesin mōlemad köögikapid seest puhtaks ja samuti nendes olnud nõud. Meisterdasin lambi, ehk tegin rippuva künnlaaseme. Riisusime maja esise eelmisel päeval trimmerdatud murust, tekitasime kompostihunniku, kärutasime kokku riisutud naadi ja nõgese sinna ning jätkame võitlust vohava umbrohuga. Oma esimesel nädalavahetusel tegime palju jõudsime ja tunne oli kirjeldamatult rõõmu pakkuv. Enne ärasõitu katsetasime ära ka tiigi, ehk teostasime selles oma esimese supluse :)

“Õnne võib tunda ilust, tõest
armastusest, õnnelikuks võib teha
lummav kosk, mis sööstab
vee sädeledes kuristikku.
Tõeline õnn sünnib meis endas
ja oleneb innust,
millega suudame seda luua.Õnne ei saa osta, vaid läbi elada."
Bettaglia “Vaikus"

usinus ei anna häbeneda